Laadaveste Keilast

Keilas peeti 26. septembril s.a. jälle üle hulga aja laata – mihklilaata.

Juba aastal 1808 olevat Keilas laata peetud (Päewaleht,1939). Laatade hooaeg algas sügisel, kuid laadad toimusid ka talvekuil kuni jüripäevani välja. 19. sajandi lõpul arvatud mõnel pool kohalike laadapäevade järgi isegi aega.

Viimasest Keila laadast jagatakse muljeid nii Keila Lehes kui ka linna facebookis.

Järgnevalt aga tutvustuseks 1932. aasta 31. jaanuari ajalehes Kaja kellegi G.A-Ä. sulest ilmunud kirjutist ühest laadapäevast Keilas.

 

Kapernauma ukse ees.

Laadaweste Keilast.

   Veerand tundi enne kella kaheksat hommikul alustasime sõitu Tallinnast Haapsalu poole. Vagunid tulvil täis sõitjaid, enamikul neist suured pakid kaasas - sõidavad Keila laadale äri tegema.

     Krooni kukutamine, mis oli viimasel ajal kõigis rongides üldiseks kõneaineks, on sedapuhku nagu moest läinud. Ühes vagunis kõneldakse suure häälega parteide liitumisest, teises vagunis ennustab keegi omale head äritegemist Keilas - vasak peopesa sügelevat. See tähendavat raha saamist. Kolmandas kõneldakse kaikamehe Parmu riigivanema juures käimisest. Neljandas norutatakse samuti omaette. Ja kui nii olen rongi ühest otsast teise jõudnud ja sõitjate hulgast ainult ühe tuttava leidnud, siis olemegi varsti Keilas.

     Siin valgub rahvas välja. Mitmed kompsud seljas, kaenlas ja käes rutatakse summas laadaplatsile. See on Keila kiriku  ukse  ees - alevi südames - leemendab veest ja porist. Kohati on veel jäädki. Mitte kaugel siit asub Martin Lutheri ausammas, ainuke Eestis.

      Minu  ees  sammuvad keset munakividega sillutatud maanteed kolm tüsedat tallinlast ja võrdlevad omavahel Keila alevit Rapla alevikuga, jõudes üksmeelsele otsusele, et Rapla alevik, vaatamata sellele, et ta kuulub valla külge, on palju paremini korraldatud kui Keila alev, kellel on oma alevivalitsus ja alevivanem. Siin ei ole ühtegi korralikku kõnniteedki, larbi keset porist munakividega sillutatud maanteed. See on kõige kindlam. Ja seegi pole alevivalitsuse teene, on maakonnavalitsuse tehtud. „Mis nad muud teevad, kui raiskavad sissetulekud palkadeks ja see on see alevivalitsus," lõpetab keegi jutu.

      „Hoidke alt alevisaksad, linnalipakad tulevad," hüüab neile kaugelt vastu keegi heatujuline Keila noormees.

      „Kas saanisõitu saab?"

      „Ei seda soa, hea kui vankrigagi sõita soad," vastatakse samuti harju murrakus.

      Esimese laadakaubana kohtame paari koormat heinu. Peremees nõuab 90 senti puudast. Terve koorem on puudastesse puntratesse seotud, et saaks ka natukesevajajatele müüa, kui koorma ostjaid ei leidu.

      Edasi tuleb koorem põrsaid. Peremees küsib 7 krooni tükist. Olla viienädalised. Vankri juures on ka alevivalitsuse laadamaksu kasseerija. Loeb ära - 6 põrsast. Iga pealt 25 senti laadamaksu - teeb kokku 1,5 krooni. Peremees ja perenaine punnivad vastu:

       „Kas see on siis kellegi kord, ühtegi põrsast pole veel ära müünud ja teie nõuate juba 1,5 krooni laadamaksu."  Kasseerija ähvardab kohtuga: „See toob teile lisakulusid." Viimaks kui kõrvalt ka hakatakse alevivalitsust  siunama, jätab kasseerija talumehe rahule. Aga kes seda teab kui kauaks.

Samas kõrval on 4 kastitäit rongiga toodud põrsaid, küsitakse sama hinda. Kahes kastis on põrsastel kõrvad tembeldatud - olla Vahi põllutöökoolist. „Kui sünnivad, siis lüüakse tempel ja number kõrvale ja kirjutatakse raamatusse. Kui ära müüakse, ära koolevad ehk ära tapetakse, siis kustutatakse raamatust maha," seletab parisnik sigade arvepidamist  laadarahvale.

      Teised kaks kastitäit on Antslast. Keila ümbrus ostab harilikult ikka omad põrsad turult, kus nende müüjateks on lõunaeestlased-põrsaparisnikud. Ka nemad kurdavad Keila alevivalitsuse kõrgete maksude üle, mida kusagil mujal üle kogu Eesti ei olla. Et ka taluvankritelt  maksu võetakse, seda pole nad varem kuulnud. Teevad sohki - arvavad nad.

      Loomi ja hobuseid on algul vähe. Kella 12-ni voolab aga rahvast ühtelugu juure ja kella kaheks on päris tihedasti juba kariloomi kui ka hobuseid.

     Üle laada kõige suurem sarvloom on Kirna peremehe valge 6-aastane kohihärg. See ostetakse juba enne laadaplatsile jõudmist ära. Maksab 11½ tuhat. On hästigi rammus. „Kogult ikka veidi vähem, kui Keilas asuv piiritusekuninga ja eralennuasjanduse edendaja kapt. Damme „maja" seletab keegi asjasthuvitatu.

     „Kodus kaalus 1700 naela. Eks ta nüüd ole palju kergem," arvab hobust juhtija vanaperemees. Noorperemees sunnib härga tagant. Härjal on jalad hellad ja kivine maantee liig kõva. „Meil kodus tüma heinamaa -oli meil soovedajaks", vabandab vanaperemees härja vanadust.

      Samas on teine punasekirju 2-a. pull. Sellest maksavad kaks õige noorukest shimmipoissi-lihunikku 6600 senti. Lehmad on odavamad. Häid lehmi üldse müügil pole.

     Keegi alevinaine käitab käekõrval oma „Laudikut". Küsitakse: kas kinni või lüpsab? „Kodus just praegu lüpsin - usute või ei usu, aga viis liitrit andis piima, seda võin vanduda." „Aga udarat pole ollagi." „Nii see on - aga viis liitrit andis kuhjaga. Kõhu alla vaadates, ma isegi seda ei usuks. Aga piima sealt tuleb. Võite ise juures olla." Nõuab sellest ilma udarata lüpsjast 5½ tuhat. Sügisel ise ostnud, maksnud 8 tuhat. Laadainimese jutt - usu sa seda. On ka odavamaid lehmi, mõnest küsitakse rohkem. Ostu-müügi tehinguid pole aga kuulda.

     Hobuselaadal on mustlasi palju -  mõniteistkümmend, haisevad liikvast kui tõhud. Väike mustlase poisiklunn veab lauku ruuna, kellel nahk nagu visatud luude otsa kuivama. „Kui palju traavel maksab?" küsitakse.  „Kolmtuhat," vastab poiss tragilt. „Kas ühes sinuga?" „Ega meie Aafrikas ei ela, et inimestega kaupleme?" „Kui vana sa oled?" „12-aastane." „Kas koolis oled käinud ja raha tunned?" „Koolis küll pole käinud, aga tuhandemargase tunnen ära. Teisi hästi ei tunne."   

      Hobuselaada hinnategijaks on kaks Läti juuti, valivad paremaid hobuseid. 5-aastase võigu mära eest pakuvad 28.000. Peremees nõuab 30 000. Lõpulikkudest ostudest ei paista alul ühtegi silma.

      Mustlased on vahetamise peale meistrid ja löövad sealjuures talumeeste kered nii üle, et las aga olla. Keegi 50-aastane taluperenaine nutab sellepärast päris valju häälega.

      „Ma ütlesin mehele küll," seletab ta läbi nutu ümberolijaile, „et ära sa hakka mustlastega jändama. Aga kas ta mind kuuleb - mina olgu vait. Näe, nüüd viisid meie viieaastase ruuna ära ja asemele jätsid oma 15-aastase noka. Nüüd pole midagi teha." Mustlasel olnud veel keegi eestlasest seltsimees, lubanud vahetamisel 13.000 peale. Raha asemel annud aga veksli. Mine võta sa mustlase käest nüüd raha." Teised hurjutavad naist, et mis sa niisugusest tobedast mehest omale võtsid. See teeb naise hinge veel kibedamaks, ja ta nutab valju häälega.

     Kaalutakse politsei abil nõutamist, kuid sellest ei tule midagi välja. Mustlased on kõik seadusepäraselt toiminud. Isegi hobustepassid on varem juba alevivalitsuses ümber kirjutatud, mille eest hobuse pealt 1 kr. tasu võetud.

      Avinurme mehed on oma valgete nõude alla võtnud laadaplatsi kõrgema künka  „Kapernauma"  vastas. Nii nimetatakse Keila kõrtsi. Varem on seda hüütud „Virooniaks".  Viroonlased lugenud seda omale teotuseks ja viinud kõrtsi sildi ära. Nüüd minnakse Keilas Kapernaumasse.  Puunõude ostjaid on väga vähe. Keegi ostab kaks kilost võipütti, makstes 50 senti tükist. Enne kui raha ära õiendab, nuriseb, et miks püti põhja pole kirjasid lõigatud. Mõnedel olla võipüti põhjas kohe ilusad kirjad lõigatud. Lööd turul või pütist välja, kohe kirjad peal. Linnainimesel rõõmsam meel ja „soad" kohe 5-10 senti rohkem.

     Laadaplatsi teises ääres on pudukaupmehed, suslanaised, uurivahetajad ja mitmesugused muud petised kibedasti ametis, et omast kaubast saada lahti.

     Saianaistel suitsevad väikesed plekkahjud. Seal keedetakse teed ja müüakse 10 senti pool liitrit. Tee kõrval soojenevad keevaveekastrulis vorstitükid  - samuti 10 senti tükk, umbes veerandnaela osa. Kollast saia, sooja vorsti ja teed - nende tarvitajaid on palju, vaatamata sellele, et kodust kaasa võetud toit oleks tulnud 10 korda odavam. Aga mis sa sealt laadalt ikka saad, kui mitte kollast saia, sooja vorsti ja kuuma teedki mitte.

     Suurem jagu eelistab aga sellele Kapernauma elutilka.       

                                                                                         G.  A.=Ä.

 

/Kaja, nr. 26, 31. jaanuar 1932/