NOPPEID JÕULUKOMMETE KOHTA HARJUMAAL

Matthias Johann Eiseni raamatust Meie jõulud. (Tallinn: Olion, 2006)

 

Jõuluootus.  Toomapäev.

R i s t i ja M a d i s e kihelkonnas lubati naiste näputöödest vaid kotinõelumist.

P a l d i s k i pool tarvitatud jõulusöögi ajal tihti puunuge. Neid valmistatud laastudest. Enne jõule teinud lapsed neid hoolsasti, sest vanadega ei arvatud sobivaks jõulusid vastu võtta. Peremehel oli igatahes lihalõikamisel terasnuga. Kahvliteks tarvitati sõrmi.

Vallatuid ja lugeda mittetahtvaid lapsi ähvardati jõuluks panna sealauta. Ähvardati küll, aga harva pandi. K e i l a s räägitakse, et seal söönud kord siga lauta viidud väikse lapse ära.

Kurjad vaimud ja ristid.

Jõuluööl otsivad kurjad vaimud maja juurest ratsutamiseks leivalabidat ja ahjuluuda, ka roopi. Liivalabidaga ja ahjuluuaga ei ratsuta ometi Vanapagan nagu R i s t i l väidetakse, vaid nõiad, loksberilased ja maksamerelised, kes luuda ja labidat oma hobuseks tehes ratsutavad jõuluöisele või vana-aastaöisele peole. K o s e l t on teateid kirja pandus, et jõuluööl keegi isik majas kurjade vaimude eemalepeletamiseks ikka valju häälega lugenud piiblit või laulnud vaimulikke laule.

Jõulupuu.

K e i l a s pisteti [jõuluõhtul] õueukse kohale räästasse mõned kuuseoksad. Ka valati peentele kuuseokstele veel õlut peale, et nad paremini lõhnaksid.

Tuled.

R i s t i rootslased panid jõuluööl loomade söötmise ajaks lauta kaks küünalt põlema; üht nimetati „dadas liuse", teist „nannas liuse" (taadi küünal ja eide küünal). Kelle küünal enne otsa põles, see suri varem. Pirru põlemise kohta on määramata kohast H a r j u m a a l kirja pandud sellekohane märkus, et jõuluõhtul süüdatud 3-6 pirdu korraga põlema. Pirdu ei tohtinud jõulu ajal äkisti kustutada, vaid pird torgati leede, kus ta pikkamisi kustus, sest „vommil mähib Maarja oma last". Näib, nagu oleks kardetud pirru äkilise kustumise tagajärjel Maarjat ja ta last vommil pimedas kimpu jätta. Pikaldasel pirru kustumisel võis ristiusust jõulukommetesse võetud Maarja otsida abinõusid toimetulekuks.

Toidud ja söömine.

P a l d i s k i pool tehti jõululeivale rist peale kriidiga. K o s e l lasti jõuluorikas [seasarnaseks küpsetatud leib] laual seista jõuluõhtust uusaasta hommikuni, mil see katki lõigati ja loomadele õnnetuste eemalhoidmiseks söödeti. N i s s i s kardeti seapea ja vorstide jõululaualt puududes näljaaasta tulevat. H a r j u-J a a n i s õnnistanud pereisa rooga; arvatud, et niisugusel puhul leivaõnnistus majast ei lahku.

Õlu.

Et tuleks hea vilja-aasta ja saadaks head õlut: R i s t i l loodeti saavutada sama hüvet, kui saunas vihtlemisel joodi õlut ja ülejäänud õlu vastu lage visati.

Koduloomadki pidi osa saama jõuluõllest. R i s t i l valatakse leivale õlut peale ja pritsitakse heinu õllega. Juhtus ka (looma) ninale õlle pritsimist. H a r j u-J a a n i s oli peale muu pühadeaegne toit veel „peerge", see on: piim pandi patta ja aeti keema; kui piim tõusis, valati õlut juurde ja klopiti vahel muna hulka; lisati supile mõnikord veel sepikupudi. „Peergest" tuntakse nüüd õllesupi nime all, kuid see ei ole enam üldine pühadeaegne toit. Nüüd pannakse supile suhkrut sisse, vanasti „peergele" suhkrut ei lisatud. Ei valmistatud aga mitte ainult H a r j u-J a a n i s õlleleent, vaid seda kommet tuntakse kaugemalgi.

 

Üldised jõulukombed:

Puhastamine ja ehtimine.

K e i l a s ehiti vahel seinu värvitud höövlilaastudega.

Pühitsemise kommetest [ohver kaitsevaimudele].

R i s t i l minnakse öösel sauna, võetakse õlu-leiba kaasa ja juuakse seal; mis üle jääb, visatakse vastu lage. See arvatakse mõjutavat paremat viljakasvamist.

Magamine.

R i s t i l rootslased õmblesid magajad [kes varakult magama läksid] kotti. N i s s i s õmmeldi magajale tuhakott sabasse. H a r j u m a a l kuskil arvatakse, et jõuluöödel magaja kogu aasta laisaks jääb.

Sool.

R i s t i l jälle [kardeti], et Vanapagan tuleb öösel jooma kaevuvett, kui sinna õhtul ei ole visatud soola.

Vesi.

H a r j u m a a l pesti [end] kapa seest, mille põhjas pussnuga ja hõbesõrmus.

H a r j u m a a l käis peremees õhtul kõige viimaks kaevust vett toomas ja pani siis kaevu kinni; pärast seda ei tohtinud õhtul keegi enam vett tuua.

Järgmised jõulupäevad

K u u s a l u s nimetataks teist jõulupüha, Stefanuse taevast sünnipäeva, tabanipäevaks; mujal ei tunta seda nime. K u u s a l u elanikud, osalt pärit Soomest, on sealt kaasa toonud Tabani tundmise. K u u s a l u s t üleskirjutatud laul Tabani kohta:

Tabani on takust tehtud,

koerakarvust on kuotud,

linaluist on lõugetatud,

hundinahast õmmeldud.

Teises laulus nimetatakse Tabanit hobuste härraks.