Hingedepäevast ja hingedeajast

/materjal Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasist Berta; internet/

 

 

 2. novembril tähistatakse hingedepäeva – mõtiskluste päeva, mil süüdatakse lahkunutele küünlad.

Hingedepäev hingedeaja sisse. 1990-te alguses algatas Eesti Muinsuskaitse Selts tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.

Hingedeaeg

on sügisene periood Eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde toitu maitsma kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.

Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kolistamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.

Põhjarannikul kutsuti hingedeaega jaguajaks. Jaguaeg oli umbes 1. novembrist mardipäevani kestnud periood, seda tähistati põhjarannikul Jõelähtmest Jõhvini. Jaguajal oodati hingi koju ja kostitati neid. Õhtuti mõistatati ja ei tohtinud kedrata. Kogu kombestik sarnanes mujal tähistatud hingedeajaga. Jaguaja järgi arvati ette ka eeloleva suve ilmasid. Kalendriuurijad on arvanud, et jaguaeg/hingedeaeg on olnud muistse aastavahetuse tsükkel, aeg, mil ühitati kuu- ja päikese-aasta.

Hing

See vana läänemeresoome ühissõna märgib elualget inimeses, loomades ja muus looduses ning on olulisemaid kujutelmi rahvausundis. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes. Hingekujutelmaga kuuluvad kokku sellised nähtused nagu vari ja hingamine ehk hingus, samuti nimi. Kõigi nende koosmõjul oli inimese hingejõud tugevam või nõrgem. Näiteks lastel oli hing nõrgem kui täiskasvanutel. Hinge sisaldavaid kehaosi, nagu juukseid, küüsi, verd, ei jäetud kunagi laokile, et nende kaudu ei saaks keegi omanikku mõjutada või haigusi saata. Näiteks laialiloobitud või õue visatud juustega seostati peavalu. Lõigatud ja mahaloobitud küüntest sai kurat või päkapikk endale nähtamatuks tegeva kübara.

Hing (irdhing) võis kujutluste kohaselt kehast ajutiselt (magamise, haiguse, minestuse ajal) lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mesilane, liblikas) kujul. Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene "heidab hinge"). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena).

 

*************************************************************************************************

Eisen, Matthias Johann. Eesti mütoloogia. Tallinn, 1995

 

Surnute austamine.

Juba eesti muinasusus tunti elu pärast surma. Surnu muutis elupaika, kolis maa pealt maa alla, kus tal niisamasugused asupaigad, riide, toidud ja vajalikud tarvidused arvati olevat nagu maa peal. Hauas edasielamist tunnistab Eestis laialt tuntud komme, et surnule matuse ajal just need tööriistad kaasa pandi, mida ta eluajal kõige enam tarvitas. Surnu võis olla ühele hea, teisele paha, täna lahke, homme tige olla, ikka selle järgi, kuidas teda austati ehk ohvritega meelitati. Surnutest võisid saada ka nn kodukäijad, iseäranis neljapäeva õhtuti, tihti mingi valge olendi, ka linnu või looma kujul.

Aasta lõpupoole tulevad kõik surnute hinged haudadest tagasi maa peale käima. Seda aega kutsutakse hingede ajaks. Arvati, et hinged saavad hakata maa peal käima alates mihklipäevast septembrikuus kuni 2. novembrini, hingede päevani.

Koju tulevaid hingi tuleb vastu võtta nagu suurtsugu võõraid. Vastasel korral võiksid nad hõlpsasti pahandada ja elusatele hädaohtu saata.

Maja koristati nagu pühade eel. Hingede majas viibimise ajal pidi igal pool täielik rahu valitsema, et kalleid võõraid kodus viibimisel mitte segada. Veel enam: hingedele kaeti laud parema söögi-joogiga, enamasti saunas, kus kellelgi inimesel polnud vaja käia. Toitu viidi ka õue, sest kõik surnud ei tahtnud tuppa tulla. Perenaine avas toaukse ja kutsus majast aastate jooksul väljaviidud surnuid kõiki nimepidi sööma-jooma.

Kodukäijatega seotult [kodukäija on rahvausus surnu, kes mingi süüteo pärast või muul põhjusel peab kurja vaimuna ringi käima, enamasti kummitab ta oma endises kodukohas] kutsuti surma ettekuulutajaks olevust marraseks ehk marduseks. Ta on surma käskjalg. Suuremas osa Eestis ei tunta marrast, vaid ainult Soome lahe äärseil mail. Kreutzwald on seletanud, et mardus olevat vaimude hääl metsas, et muistse aja kannatust ja häda vaiksetel õhtutel kaevata. Sagedasti kuulduvat marduse häält Jaanilinna juures. Kreutzwald olevat kuulnud ühelt Nissi taadilt, et kui marduse häält sagedasti kuuldakse, võib sõda ja verevalamist oodata. Harjumaal seostatakse seda kohanime Maarduga.

Surnuteriigi haldjatena esineb ka Mana (puhkama läinud hingede asupaik Manala), harvemini Tooni (asupaik Toonela).

Surnukultusesse kuuluvad ka luupainajad. Need on surnute hinged, kes käivad painamas inimesi ja koduloomigi, enamasti öösiti ja salaja. Igas kihelkonnas olid oma kombed, kuidas neist vabaneda. Harjumaal näiteks pidi magama minnes padja alla panema kolm asja, siis pidi nägema painajat unes. Seejärel tuli end keerata üle vasaku õla ja hammustada padja nurka, et painajat vigastada.  /Eisen, Matthias Johann. Näkid, kratid, luupainajad. Tallinn, 2001/